1866. aastal ehitatud maja number 238 kõrgub viie korruse võrra keldri kohal. Sellel on ligikaudu 4600 ruutjalga pinda 19 × 100 jala suurusel krundil, äsja restaureeritud lubjakivitoonides fassaad ning paneelidega lift, mis teenindab kõiki korruseid. Interjööri kujundas selle 1960. aastatel asunud elanik Pierre Scapula, Pariisi disainer, kelle tellimustööde hulka kuulusid Stavros Niarchose jahtide interjöörid ning printsess Lee Radziwilli New Yorgi ja Pariisi kodud. Scapulale võlgneme prantsuspärase atmosfääri, mida majas tänapäeval näeme. Hiljem sai majast Euroopa Liidu esimese ÜRO juures tegutsenud esindaja New Yorgi residents. Praegu on see taastatud muuseumikvaliteediga, järgides 18. sajandi vaimu.

Sisenedes tervitab teid klassikalise linnamajaarhitektuuri kohustuslik ruumide jada: eesruum, suur salon ja salong.

Esmalt jõuate kogu toa suurusesse fuajeesse, kust lift võimaldab pääsu kogu majja, säilitades samal ajal teiste korruste privaatsuse. Siinne paneelistik on lihtne, eeskujuks Louis XV erakaamerate ees Versailles’ lossis asuv kaardiväe saal. Marmorpõranda muster, bombé-kummut, peeglid ja seinaküünlajalad on kõik ajastukohased. Fuajeest avanevad külaliste garderoob ning uhkes rokokoo stiilis kuldne ja oonüksiga puudrituba.

Seejärel viib lai trepp üles. See ei ole täielikult seintega suletud ning võimaldab visuaalset ühendust alumise ruumi ja suure salongi peeglite ning kristall-lühtri vahel. Siin on kaheteistkümne jala kõrgused laed ning kolmsada aastat vanad Île-de-France’i stiilis paneelid ja kamin, mille Scapula tõi Prantsusmaalt. Puuküttega kamin on töökorras. Suures peegliga trumeaus paikneb Nicolas Lancreti (1690–1742) maal ning elektrifitseeritud antiikne kristall-lühter pärineb Dakota majas elanud Albuquerque’i parunessi residentsist. Kaks prantsuse ust avanevad rõdule, kust avaneb vaade aia rahule. Versailles’ parkett, antiikmööbel ja integreeritud helisüsteem täiendavad seda erakordset ruumi.

Selle kõrval asub salong, mille Scapula kujundas Salle de Glace’i ehk peeglisaalina, jäljendades 18. sajandil armastatud stiili autentsete proportsioonidega paneelide ja kullatud liistudega. Kinnised raamaturiiulid, kullatud pronksist valgustid ja suur kirjutuslaud võimaldavad ruumi kasutada kabineti, raamatukogu või täiendava vastuvõturuumina.

Üks korrus kõrgemal asub peamine magamistoakompleks, mille seinu katab prantsuse tammepuit au cappuccine’i viimistluses. Imporditud prantsuse kamina kohal on enam kui sada aastat vana lõuendmuraal „Rooma foorumi ehitamine”, mille maja 238 esimene omanik tõi oma mesinädalatelt tagasi New Yorki. Siin on kaks garderoobiruumi ja sisseehitatud hoiuruumid; kõrval paikneb valge Carrara marmoriga vannituba, kus on kuue jala pikkune vann ja kaks valamukaussi.

Samal korrusel, hoone esiküljel, asub külalistetuba, mis on kujundatud väikese Chambre de Parade’i laadis ning paistab silma vooditekstiilide ja paneelistikuga. Seinad on kaetud Scalamandré siidiga ning ruum on sisustatud Louis XV stiilis. Privaatne aknaga vannituba on viimistletud rohelise marmoriga ja seal on suur haruldasest lillast marmorist tualettlaud-valamu. Riietumisvannitoas on garderoobid ja sisseehitatud hoiuruumid.

Ülal korrusel asub Veneetsia stiilis kaunistatud magamistuba vaatega aiale. Selles on kamin, kolm kald- ja pöördakent, valge tualettlaua-valamu ning kuldsete furnituuride ja jalgadega riietusruum, garderoobiruum ning viit liiki marmoriga viimistletud vannituba. Hoone esiküljel paikneb kahe toa ja vannitoaga teenijate sviit, mida saab ülejäänud majast eraldada ja kuhu pääseb liftiga. Ka siin leidub imesid: voodipeats on kvaliteetne pronksivalu, mis näib pärinevat nüüdseks lammutatud Grand Central Terminali põhjafassaadi uksepealsest paneelist.

Lõpuks asub viiendal korrusel katusekorter, mis on kujundatud sajandi keskpaiga modernistlikus stiilis ning erineb täielikult ülejäänud th

Built in 1866, Number 238 rises five stories over a cellar. It has approximately 4,600 square feet on a 19 by 100-foot lot, a newly restored limestone-toned facade, and a paneled elevator serving every level. Its interiors were shaped by its 1960s occupant, Pierre Scapula, the Parisian designer whose commissions included yacht interiors for Stavros Niarchos and the New York and Paris homes of Princess Lee Radziwill. Scapula is responsible for the French ambiance we see in the house today. Later, the house became the New York residence of the first European Union Representative to the United Nations. At present it is restored to museum quality standard in the spirit of the eighteenth century.

Upon entering you are greeted by the sequence of rooms mandatory to classic townhouse architecture: Anteroom, Grand Salon and Drawing Room.

First, you arrive at the room-size Foyer, which provides access to the whole house by elevator while assuring privacy to the other floors. Here the paneling is simple, patterned after the Guard Hall outside the Louis XV private suite at Versailles, and the marble flooring pattern, the bombé chest, the mirrors and the sconces are all appropriate to the period. A guest closet and the Gold and Onyx Powder Room, in the flamboyant Rococo style, open off it.

Next, you ascend the wide stairway, which is not fully enclosed by walls and allows a visual connection from the space below to the mirrors and crystal chandelier of the Grand Salon. Here are twelve-foot ceilings and three-hundred-year-old Île-de-France style paneling and a fireplace, both brought from France by Scapula. The woodburning fireplace works. The large mirror trumeau contains a painting by Nicolas Lancret (1690-1742), and the electrified antique crystal chandelier came from the residence of the Baroness Albuquerque in the Dakota. Twin French doors open to a balcony overlooking the tranquility of the garden. Parquet de Versailles flooring, antique furnishing and an integrated sound system complete this exceptional room.

Adjoining is the Drawing Room, styled by Scapula as a Salle de Glace, or mirror room, in which he replicated an eighteenth-century favorite with authentically proportioned panels and gold leaf moldings. Enclosed bookcases, doré bronze lighting fixtures and a large desk allow the space to be used as an office, a library or additional entertaining space.

One floor above is the Primary Suite, paneled in French oak in an au cappuccine finish. The imported French fireplace is topped by a canvas mural more than a hundred years old, "The Construction of the Roman Forum," brought back to New York from his honeymoon by the first owner of 238. There are two walk-in closets and built-in storage, and adjoining is the white Carrara marble bath with a six-foot soaking tub and double sinks.

On the same floor, at the front of the building, is the Guest Room, styled in the manner of a small Chambre de Parade and notable for its bed hangings and paneling. The walls are covered in Scalamandré silk, and the room is furnished in the Louis XV style. The ensuite windowed bath is finished in green marble with a large, rare purple marble vanity sink, and the dressing bath contains closets and built-in storage.

On the floor above is a Venetian decorated bedroom overlooking the garden, with a fireplace, three tilt-and-turn windows, a dressing room with a white vanity sink and gold fixtures and legs, a walk-in closet, and a bathroom finished in five kinds of marble. At the front there is a two-room-and-bath staff suite which can be shut off from the rest of the house and reached by elevator. Even here wonders abound: the headboard is a high-quality bronze casting that now appears to have come from an overdoor panel of the long-demolished north facade of Grand Central Terminal.

At last , the fifth-floor penthouse, done in a mid-century modern style, entirely different from the rest of th